Üha ülerahvastatud death metali/deathcore turul pole lihtne silma paista, kuid Rootsi INIMKONNA VIIMANE HINGE on end juba tõestanud ainulaadse jõuna ultramoodsas jõhkruses. Detoneerides nagu läbi teie elutoa akna löödud kelgukott, 'impeerium' saabub vaid 18 kuud pärast mürgist ja nurgelist 'Abyssal' , lükates bändi ekstreemsuse hääbumise protsessi käigus veelgi rohkem miinusesse. Arvestades jätkuvat ülemaailmset klastrifukki, ei tohiks me selle üle ilmselt liiga üllatuda INIMKONNA VIIMANE HINGE on tavapärasest veelgi nördinud, kuid seda kõike silmas pidades lööb see jahmatava erksa veendumusega, alates mõtisklusest kuni verevalumite lõpuni.
Nagu nende mõlema eelmise albumi puhul, 'impeerium' hälbib uhkelt tänapäeva death metal’i normist, heliline kargus ja krõmpsus kõrvale. Üks oluline tegur on see INIMKONNA VIIMANE HINGE tunduvad suures osas võimetud kirjutama tuletatud riffe. Kuigi meeldib 'Ahnus' — koos selle aluseks oleva, peaaegu tööstusliku segadusega — ja täieliku hullumeelsusega 'dehumaniseerima' eksisteerivad selgelt standardsete raskuse mõistete kauguses, nende sisemine veidrus tekitab rohkem küsimusi kui vastuseid: kas see on, ma ei tea, äärmuslik soonega metall ? Vasakvälja deathcore? Tegelikult pole see muidugi oluline, kuid on põnev kuulda bändi, kes nii vaistlikult ei hooli reeglitest, olgu siis kirjutamata või muul viisil.
Siin on parimad laulud INIMKONNA VIIMANE HINGE veelgi kaugemale kottmusta muusikalisse kuristikku. 'Maatu' on tõeliselt rahutukstegev: õudne dissonants ja kõverad, atonaalsed rifid põrkuvad sünges aegluubis, enne kui jube kesklaulu katkestus saadab asjad metsikult kursilt kõrvale tõmbuvateks D-löökideks ja lööklainedeks ning lõplikuks, selgroogu murravaks riffiks.
Samamoodi 'Spectre' on meistriklass mustaks muudetud tehnmetallist bait 'n' switch'is, kuigi see on teostatud moodsa death metali sakilise täpsusega, on see sügavalt kõverdunud ja veider kollaaž mutantsetest riffidest ja rabedast postmetallist scree'ist. Oh, ja sellel on ka märkimisväärselt kaasakiskuv koor. Vahepeal sulgemine 'Ilm' kõlab nagu traumajärgne MESHUGGAH imetakse alla mingi orjastamise, antikosmilise pistikupesa.
Tuleb tunnistada, et helde 52 minuti jooksul võis halastamatu tsunami kaisutavatest, klaustrofoobsetest riffidest tunduda pisut kurnav ja monotoonne. INIMKONNA VIIMANE HINGE ei paku palju draamat ega dünaamikat, kuid nende lakkamatu heliline kalk ja nende riffide imetlusväärne veidrus tagavad, et 'impeerium' on autentselt kaasahaarav kogemus. Võib-olla mitte kellelegi, kes vajab hädasti rõõmustamist, kuid originaalsuse ja räpaste riffide austajad peaksid kindlasti ette võtma.
Prindi
